Meie seitsmekuune naerupall!

See kuu möödus seekord nii kiiresti, et polegi jõudnud vahepeal midagi kirjutada, kuigi jagada oleks üht-teist. Eks ma üritan reepeale tagasi jõuda. 

Aga mis selle Susliku elus siis kuuga muutunud on? Oi kui palju! On teine juba ju seitsmekuune.

Esiteks kutt käputab! See on nii vahva kuidas ta “müta-müta” tuleb. Ta tegi selleks ettevalmistusi pikalt, aga päriselt käpuli roomama hakkas nii äkki. Olime külas ja viuhti, tuli käpukil.

Paar päeva enne seda kui käputama hakkas, ajas Suslik ennast püsti. Alguses voodi aga nüüd igal pool. Päris ohtlik on see elu temaga juba. Meil ei ole veel kööki ka veel ja kõik nõud riiulis. Selga ei saa hetkekski pöörata.

Ma ei ole kindel, kas need ülemised hambad tulevad või ei, aga kahtlustan seda küll. Kui alumised hambad tuli äkki ja ilma eriliste tundemärkideta, siis ülemistega on küll nuttu ja jonni oiii kui palju.

Mis magamisse puutub, siis on Susliku nii kavalaks muutunud, et magab meie kaisus. Ja ma ei tea kuidas seda harjumust muuta. Võin ka küll tema voodisse panna, aga ta veereb seal mingi hetk ümber ja ärkab selle peale üles. Siis võtan ta kaissu ja sinna ta jääbki. Olen proovinud teda tagasi panna, aga tavaliselt õnnestub see siis kui sügavalt magama on jäänud ja selleks ajaks jään ma ise ka magama. Nii keeruline.

Et seda püreed läheb nüüd nii palju, otsustasime ühe teise titemammaga, et teema ise püreedtuubid valmis ja paneme sügavkülma, siis hea võtta. Nüüd ongi mul sügavkülm erinevaid püreesid täis, aga… Kutt on nõus sööma ainult poepüreed. Ei teagi mis neist valmis tehtud püreedest saab. Eks peab aegamööda proovima ja uued katsed tegema.

Rohkem vist polegi midagi uut väga.

Ahjaa, homme lähme Susliku ja ühtede mängukaaslastega trenni. Revalis on uus trenn, kuhu emmed koos beebiga minna saavad. Eks näis kas sellest asja ka saab, aga sellest teinekord.